kell on pool seitse

täpselt 24 tundi tagasi kirjutasin alljärgneva sissekande ja hakkasin seda salvestama, kuid tahtejõud või niisama füüsiline jõud või miski..sai otsa. Nüüd on igati sobilik see lõpuks ära postitada, sest situatsioon on umbestäpselt sama (kojujõudmise kellaaeg on vähemalt sama), vaid selle vahega, et seljas on teine tangokostüüm ja seljataga väheke edukam tangoöö.

niisiis,eile samal ajal:

kell on kuus
(hommikul)
ja varbad on villis.
Istusin just mõni hetk tagasi mõtlikult frangianne maja ees pingil ja juurdlesin endamisi äsjaveedetud öö üle. Siis lähenes kiriku poolt raskematsorti sammul ottevestuslik goodimalakas.
Kell on kuus, mõtlesin, tangoprintsess ja ennäe, gootikunn ka naasevad missioonilt. Küllap oli ka gootikunn nautinud tollel ööl mitmeid õlleselt säravaid hetki oma gootiprintsesside kuningriigis.

Ehk siis tulin just tangost. Need, kes minuga koos elavad teavad üsna täpselt millest jutt. Tangoga (nagu paljude asjadega amsterdamis, nt rattad, ilm etc) on ka ikka totaalne love-hate relationship. Tangoelu, tangohierarhia, tangosõbrad, tangovanamehed, tangovaenlased, tangolihased, tangopuhkus... ühesõnaga tangohüsteeria. Väga emotsionaalne värk. Ja kõik taandub sellele, et sa oled see, kuidas sa tantsid. Ma tõesti loodan, et mõningase intensiivse harjutamise järel hakkab piisavalt hästi minema. Et ükskord minust ikka tõeline tangoprintsess kooruks, noh!
Olgu, uneaeg. Kuigi päike on juba tõusnud ja meie uue kodu magamistoas on hetkel juba ülivalge. Paari tunni pärast hakkab igalaupäevane turukära ka kõrva kostuma.

oo kallid eestimaised, küll tahaks teid näha!
eile sain ülimatele tagoinimestele kell kolm öösel lasta oranjekiriku sürreaalses tangopeo järgses atmosfääris mängitada mobiiltelefonist sven grünbergi naksitrallide soundtracki. nii ilus oli, hästi vaikselt hakkab see pihta ja kõik koondusid kirikupimeduses helendava telefoni ümber kuulama. See oli minu jaoks see, mis mõne jaoks on olümpial eesti hümni mängitamine vms...