ennäe, jälle öö

Mul on tunne, et neid bloogisissekandeid võib tihedamini tekkima hakata. Teatavasti võtsin endale kaela poolekohalise tõlkeorjuse, mistõttu veedan nüüd pooled päevad ninapidi arvutis. Elu ongi ju uutlaadi kogemusteks või maitea..
Mäletan, et olin bloogisissekannetes eriti usin siis, kui arvutis oli tööd vaja teha ja seda tuju mitte ei olnud (ehk siis peaaegu alati). Näen praeguses situatsioonis sama perspektiivi...

Ei, tegelikult on okei töö, täna näiteks lesisin meie uue suvilaatmosfääriga kodukese katuseterrassil, nautisin bikiinides päikesepaistet ja eredat ekraanivaadet;)
Hetkel peaksin ka tõlkima, sest homme tuleb erandkorras end kontoris ilmutada, ja on oht, et pean aru andma, miks wordcount nii kesine.

No mis ma ütlen neile, vabandust, aga ma olen kogu aeg tangos? Seda ei saa homme küll mainida, sest mul on vaja juba poole päeva pealt ära hiilida, koju tangoeratundi mõistagi.. Otsustasin, et nüüdsest olgu iga teisipäev eratunnipäev. Ja mis saaks olla selle vastu, kui üleootuste tšill tangoiidol koju kätte nõustub tulema..

Ma mõtlesin piinlikkusega, et mitu korda ma eelmises postituses sõna 'tango' mainisin. Tundub, et ega seekordki parem pole..
Lootsin, et kui selle üheülbalise postitusega ühele poole saan, lahustub mu ärevus homse ees ja langen taas tõlketranssi... no maitea...

Hirmus, hirmus ma ütlen on selline one-to-one mitmetunnine sessioon oma tangoiidoliga. Täpselt nädal tagasi toimus see esimest korda. Ja mis kõige hullem, pärast oli üleüldse millelegi mitu päeva võimatu keskenduda. Konstantsed vaprusevärinad.

Nonii. Nüüd küll tagasi tõlkepõrgusse. Varsti jälle... kardetavasti mõistagi tangouudiseid.
Peaasi, et ma nüüd kohe tangovideosid vaatama ei hakka, siis on hommik küll kiire kätte jõudma.

kell on pool seitse

täpselt 24 tundi tagasi kirjutasin alljärgneva sissekande ja hakkasin seda salvestama, kuid tahtejõud või niisama füüsiline jõud või miski..sai otsa. Nüüd on igati sobilik see lõpuks ära postitada, sest situatsioon on umbestäpselt sama (kojujõudmise kellaaeg on vähemalt sama), vaid selle vahega, et seljas on teine tangokostüüm ja seljataga väheke edukam tangoöö.

niisiis,eile samal ajal:

kell on kuus
(hommikul)
ja varbad on villis.
Istusin just mõni hetk tagasi mõtlikult frangianne maja ees pingil ja juurdlesin endamisi äsjaveedetud öö üle. Siis lähenes kiriku poolt raskematsorti sammul ottevestuslik goodimalakas.
Kell on kuus, mõtlesin, tangoprintsess ja ennäe, gootikunn ka naasevad missioonilt. Küllap oli ka gootikunn nautinud tollel ööl mitmeid õlleselt säravaid hetki oma gootiprintsesside kuningriigis.

Ehk siis tulin just tangost. Need, kes minuga koos elavad teavad üsna täpselt millest jutt. Tangoga (nagu paljude asjadega amsterdamis, nt rattad, ilm etc) on ka ikka totaalne love-hate relationship. Tangoelu, tangohierarhia, tangosõbrad, tangovanamehed, tangovaenlased, tangolihased, tangopuhkus... ühesõnaga tangohüsteeria. Väga emotsionaalne värk. Ja kõik taandub sellele, et sa oled see, kuidas sa tantsid. Ma tõesti loodan, et mõningase intensiivse harjutamise järel hakkab piisavalt hästi minema. Et ükskord minust ikka tõeline tangoprintsess kooruks, noh!
Olgu, uneaeg. Kuigi päike on juba tõusnud ja meie uue kodu magamistoas on hetkel juba ülivalge. Paari tunni pärast hakkab igalaupäevane turukära ka kõrva kostuma.

oo kallid eestimaised, küll tahaks teid näha!
eile sain ülimatele tagoinimestele kell kolm öösel lasta oranjekiriku sürreaalses tangopeo järgses atmosfääris mängitada mobiiltelefonist sven grünbergi naksitrallide soundtracki. nii ilus oli, hästi vaikselt hakkab see pihta ja kõik koondusid kirikupimeduses helendava telefoni ümber kuulama. See oli minu jaoks see, mis mõne jaoks on olümpial eesti hümni mängitamine vms...