ennäe, jälle öö

Mul on tunne, et neid bloogisissekandeid võib tihedamini tekkima hakata. Teatavasti võtsin endale kaela poolekohalise tõlkeorjuse, mistõttu veedan nüüd pooled päevad ninapidi arvutis. Elu ongi ju uutlaadi kogemusteks või maitea..
Mäletan, et olin bloogisissekannetes eriti usin siis, kui arvutis oli tööd vaja teha ja seda tuju mitte ei olnud (ehk siis peaaegu alati). Näen praeguses situatsioonis sama perspektiivi...

Ei, tegelikult on okei töö, täna näiteks lesisin meie uue suvilaatmosfääriga kodukese katuseterrassil, nautisin bikiinides päikesepaistet ja eredat ekraanivaadet;)
Hetkel peaksin ka tõlkima, sest homme tuleb erandkorras end kontoris ilmutada, ja on oht, et pean aru andma, miks wordcount nii kesine.

No mis ma ütlen neile, vabandust, aga ma olen kogu aeg tangos? Seda ei saa homme küll mainida, sest mul on vaja juba poole päeva pealt ära hiilida, koju tangoeratundi mõistagi.. Otsustasin, et nüüdsest olgu iga teisipäev eratunnipäev. Ja mis saaks olla selle vastu, kui üleootuste tšill tangoiidol koju kätte nõustub tulema..

Ma mõtlesin piinlikkusega, et mitu korda ma eelmises postituses sõna 'tango' mainisin. Tundub, et ega seekordki parem pole..
Lootsin, et kui selle üheülbalise postitusega ühele poole saan, lahustub mu ärevus homse ees ja langen taas tõlketranssi... no maitea...

Hirmus, hirmus ma ütlen on selline one-to-one mitmetunnine sessioon oma tangoiidoliga. Täpselt nädal tagasi toimus see esimest korda. Ja mis kõige hullem, pärast oli üleüldse millelegi mitu päeva võimatu keskenduda. Konstantsed vaprusevärinad.

Nonii. Nüüd küll tagasi tõlkepõrgusse. Varsti jälle... kardetavasti mõistagi tangouudiseid.
Peaasi, et ma nüüd kohe tangovideosid vaatama ei hakka, siis on hommik küll kiire kätte jõudma.